Annel on lapsepõlvest palju eredaid mälestusi: „Esimesena meenub mulle see, et isal oli Moskvitš ja me sõitsime sellega Tallinnasse. Siis olid ju veel ringraja sõidud ja see oli nagu suur rahvuslik püha. Tee ääres olid väikesed söögikohad ja autod ning mootorrattad vuhisesid mööda. Raplast Tallinna tulla oli suur asi ja mäletan, et kui isa sõites gaasi põhja pani, siis oli mul tunne, et see Moskvitš laguneb laiali!“ Anne sõnul oli neil Raplas tore lapsepõlv, sest aega sai veeta ka koos vennaga. Üheskoos tehti Eesti piires palju reise ning Lõuna-Eestisse sõitmine tundus toona väikese Anne jaoks nagu maailma lõppu minekuna.

Täna eestlaste südametesse pugenud Anne lapsepõlvekodus muusikat ei kuulatud, seda tehti. Tema vanemad laulsid kooris ning ka lapsed pandi seetõttu muusikakooli. „Ma pean tunnistama, et klaverit mängisin ma ikkagi rohkem ema jaoks,“ selgitab Veski. Siiski meenub Annele ansambel MERL, keda suure lintmaki pealt kuulatud sai: „See ansambel tundus mulle nii välismaine ja vahva!“ Hiljem Raplas oma lapsepõlvekodust mööda sõites on Annet isegi pererahva poolt sisse kutsutud ning lauljanna on saanud seeläbi kinnitust, et maja on hästi hoitud.

Missuguse julge ülestunnistuse Lauri Hermann aga Anne Veskile tegi, saad teada siit: