Rita Rätsepp on jõudnud eestlaste südametesse tänu teatri- ja telemaailmale. Ometigi on andekas ja armastatud näitleja täna oma märkimisväärset panust andmas veel ühel huvitaval areenil - ta on võtnud oma hingeeasjaks inimeste vaimse tervise küsimused.

Rätsepp on lõpetanud lavakunstikateedri, töötanud nii Draamateatris kui ka Nukuteatris. Ta on tänase päevani Näitlejate Liidu liige ning on tegelemas ka näitlejatööga. «Teatris ma küll täna enam ei tööta, kuid teletöid ikka teen. Minu selja taga on Toomas Kirss, kes on mind alati võtnud oma parimatesse töödesse. Olen nii tohutult tänulik, et ta on andnud mulle erialaseid võimalusi - just nüüd saangi öelda, et taas on uued «Pilvede all» osad valmis. Teatrist aga nii palju, et isegi kui õhtuste etenduste jaoks mul aega jääks, siis proovide jaoks paraku enam mitte. Oma päevased tunnid panustan nüüd peaasjalikult just psühholoogi tööle,» avaldas ta.

Naine alustas psühholoogia alaste õpingutega 2000. aastate alguses. «Siin on nii palju nüansse, miks just selle valdkonna kasuks otsustasin. Üks põhjustest oli tehnilist laadi. Mul ilmnesid hääleprobleemid, mis olid seotud ühe allergilise reaktsiooniga. See vahend, millega immutati tol ajal teatri akse, tekitas mul hääleprobleeme. Samas oli seal ka psühholoogiline teema - eks kõik sai alguse negatiivsetest impulssidest,» tunnistas ta.

Rätsepp märkis, et valis psühholoogi töö, sest arvas, et seal on vaja vähe rääkida. «See oli mõistagi pealispindne mõte! Minu lobisemise juures ei saa isegi psühholoogina vaiki olla. Aga eks kõigele lisaks - oli mingeid asju, millest mul oli vaja oma elus aru saada. Ükski asi ei ole juhuslik. Ühel päeval istusin köögis kohvitassi taga ja mõtlesin, et kuidas nüüd edasi. Mu pilk läks teatud artiklile ja sealt vaatas mulle vastu professionaalse erakooli pilt ning jutt. Sinna kooli ma lõpuks õppima läksingi,» muigas naine.

«Hetkel leian, et näitleja ja psühholoogi tool on omavahel täiesti ühenduses. Kui olen näitleja, siis pean aru saama, mida vastav tegelane räägib - pean oskama tema maailma sisse minna. Pean mõistma, kuidas ja miks see inimene mingeid asju ütleb. Kui ma olen psühholoogi rollis, siis minu vastas istub inimene, kelle maailma ma pean samuti sisse minema. Ta tuleb minu juurde oma olukorraga ja mina aitan tal jõuda asjade juurpõhjuseni - teisisõnu, pean võtma tema karakteri lahti. Seetõttu ongi need tööülesanded sarnased, peab mõistma inimese sees toimuvaid protsesse,» muigas Rätsepp ja lisas, et need tööd kindlasti ka täiendavad teineteist.

Rätsepp märkis, et psühholoogi töö pole kergemate killast. Inimesed tulevad tema juurde tihtilugu väga tõsiste ning sügavate muredega. «Kui näiteks sõber tuleb minu juurde oma murest rääkima, siis empaatilise sõbrana lähen tema energiasse sisse. Elan talle kaasa ning toetan teda. See kindlasti mõjutab ka minu igapäevast elu. Siin on aga sõbraks olemise ja professionaali vahe. Professionaalne psühholoog on kindlasti empaatiline, ta kuulab ja on ka kohal, kuid ta oskab võtta distantsi,» sõnas ta.

«Ka mina võtan psühholoogi töös teatava distantsi - minu eesmärk pole kaasa nutta ega kaasa elada. Minu ülesanne on aidata inimesel leida lahendusi! Nii võttes, see on ülimalt positiivne töö. Kuulan ja aitan leida uusi teeotsi,» rääkis ta.

Rätsepp avaldas, et oma argipäevaste tegevuste kõrvalt laeb ta oma akusid kõndimisega ja soovitab seda ka teistele. «Minu puhul on see töötanud juba lapsest saati. Just pausid ja liikumine on see, mis aitab meie kehal toime tulla stresside, depressiooni ja kõikide mittevajalike olukordadega,» tõi ta välja.

Paljude stresside allikaks on pidev kiirustamine. Rätsepp tõi välja, miks meile tundub, et kogu aeg on kiire ja me ei saa alatihti oma asjadega hakkama. «Mulle tundub, et meie taustsüsteem on muutunud. Kõik on tänapäeval nii kättesaadav ja kõik käib nii tohutult kiiresti. Enam ei oota ju postipoisi käest kirja...nüüd on küsimus, et «miks ta mulle kohe ei vasta!?». Oleme ise tekitanud selle olukorra ja oleme selle normaalsusega ka harjunud. Kõik on kliki kaugusel. Ühest küljest on selline asjade kulgemise kiirus tore, kuid see mõjutab meie toimetulekut. Tahame kiiresti saada tulemusi ja me ei oska võtta enda jaoks aega,» tõdes naine.

«Meid saadab automatism. Me ei märka, mida me teeme! Võtame automaatselt telefoni, automaatselt scrollime seda ja unustame end kaheks tunniks Instagrami. Kuid elus on nii oluline teadlik olemine. Kui ma midagi teen, siis hea on teha seda teadlikult. Mida rohkem ma õpin enda sees vaikust kuulama, seda enam õpin ka asju enda sees ja ümber mõtestama,» rääkis Rita Rätsepp raadio Elmar saates «Mitte ainult muusikast».

Rita Rätsepp tegi saate jooksul juttu põnevatest tähepanekutest, mis puudutavad tema tööd ja eraelu. Rääkisime muuhulgas muusikast ning lagedale tuli ka häid nõuandeid. Kuula saadet SIIN: