Lugemisnõustaja peab oluliseks, et õpetaja annab soovituslike raamatute nimekirja, sest kuidas muidu laps või pere teab, milliste lugudega võiks tutvuda. Lapsi, kellel ei ole lugemisharjumust välja kujunenud, ei tohiks aga talle pandud ülesandega kindlasti üksi jätta. Liinev selgitab: “Tihtipeale öeldakse, et tänapäeva lapsed ei loe, kuid nad on siiski meie enda - pere ja ühiskonna - peegeldus. Täiskasvanud lapsevanemad vastutavad selle eest, et lapsel oleks huvi ja kui nad on väikesed, on kõige parem aeg alustada lugemishuvi tekitamisega.”

Kõigepealt soovitab nõustaja luua sobiv keskkond, näiteks sisse seada lugemispesa ja anda eeskuju. Väga hea lahendus on teha teismelise lapsega kokkulepped, mitte manipuleerida taskuraha andmisega või ähvardada lõbustuste ärajätmisega. Pigem võiks jõuda vesteldes ühisele arusaamisele, kuidas talle sobiks seda raamatut lugeda. Kas iga päev natukene või korraga ning lasta tal ise otsus teha. Liinevi sõnul töötab selline lähenemine hästi, sest võimaldab olla lapse vastu lugupidav, peegeldada tema tundeid ja leida sobiv lahendus. Väiksemate puhul soovitab ta suvelugemisega koos vanematega tutvuda: “Ka kordamööda lugemine ei ole kuskil keelatud! Lugege lapsele algust ja las siis tema loeb natukene.” Maili Liinev toonitab, et täiskasvanute ülesanne on jälgida seda, et lapsel oleks lugemishuvi ja lugemisrõõm: “Kui see ära kaob, siis tegelikult me loeme vastumeelselt ega naudi.”

Nõuande lõpuks tuletab lugemisnõustaja meelde, et suvi on siiski eelkõige puhkamiseks ja laps peab samuti saama puhata. Kuldreegliks peab ta seda, et lapsed soovivad väga olla kontaktis oma vanematega: “Kui me võtame aja ja ütleme, et tule, ole koos minuga, vaatame koos seda raamatut, uurime koos, siis see ei ole mitte negatiivne tegevus raamatuga seoses, vaid see on huvitav. Nii hakkavad lapsedki raamatuid palju rohkem armastama.”

Millise hambapesuga võrreldava rutiini soovitab lugemisnõustaja väikelastega sisse seada, kuula siit: