«Eesti nõukogude entsüklopeediad ja atlaseid on nähtud paljudes kodudes, seda just eelkõige aastakümneid tagasi. Nõukogude ajal olid kaardid kui sellised muidugi salastatud. Inimestel polnud olemas tavaatlaseid. Kui sõitsime maale vanaema juurde, siis polnud ju atlast käepärast - ei saanud toimida nii, läheks täna teist teed ja vaataks ümberringi midagi muud,» tõi geograaf Taavi Pae näite.

Pae selgitas, et inimesed elasid nõukogude ajal ilma kartograafiata ja nii tundus see igati normaalne. «Ka kooliõpikutes olid vaid kõigest lihtsad Eesti või maailmakaardid...enam täpsemaks ei tohtinudki minna,» rääkis ta.

«Tänapäeval on kaardi tarbimine mõistagi palju lihtsam. Kohale jõudmiseks paneme sihtkoha aadressi Google Maps'i sisse. Kasutame aplikatsiooni ja ei mõtlegi igapäevaselt, kes selle info taga on ja kuidas kaardi info sinna jõudnud. Enamasti jõuame ilma viperusteta kohale...rohkem tähelepanu pöörame aga kaardile siis, kui ettenäidatud tee meid täiesti võssa saadab,» muigas ta.

Ligi poolteist aastat on ajaleht Postimees lisas «Arvamus ja kultuur» ilmunud Viguriga kaardid. Tegemist on Eesti maakaartide rubriigiga, milles Tartu Ülikooli geograafid näitavad nii meie kodumaa harvemini silma jäävaid tahke kui ka reaalse maailma kaardil kujutamise tänapäevaseid võimalusi. Rubriigi toimetaja Pae selgitas, mil moel projekt ilmavalgust nägi.

«Ühelt poolt ilmus Rahvusatlas aastal 2019. Aga lisaks veel, minu head kolleegid geograafia osakonnast Tartu Ülikoolis tegid Twitteri põhjal ühte kaardi väljakutset. Selle kohaselt koostasid nad novembrikuus igal päev ühe kaardi. See tegevus jäi silma Postimehe teadustoimetajale - ta kutsus meid koostama iga nädal ühe kaardi ka Postimehele, seda koos väikese selgitava tekstiga,» lisas Pae.

TÜ Eesti geograafia kaasprofessor Pae sõnas, et kaartide koostamise mõte pole ammugi vaid see, et ühest punktist teise jõuda. «Kaartidel saab kujutada väga erinevaid asju! Oleme nüüd juba ligi 50 nädalavahetust Postimehele Viguriga kaarte koostanud. Seega, materjali on päris kindlasti,» märkis ta.

«Kaarte saab koostada väga erinevate teemade kohta - võimaluste ring on äärmiselt lai. Igal pool, kus on ruumiline aspekt, on kaardi loomine kindlasti võimalik. Küsimus taandub aga alati sinna, kus kohast me algandmed hangime. Kaardi võime teha isegi raadio Elmar ainetel, näiteks saatejaamade kohta. Vanasti olid levialade kaardid populaarsed, täna ütlevad mobiilioperaatorid, et katavad 99% alast,» lisas Pae.

Millised kaardid on aga tänaseks endiselt tegemata? «Uskuge mind, palju on veel tegemata. Enamasti taandub kõik sellele, et pole häid andmeid. Väga populaarne Viguriga kaart oli meil «Trifaa!» või «Uka-uka!». Tegin Facebooki sõprade seas üleskutse, et otsin kohti, kus olete neid tuntud õuemänge mänginud. Tuli päris esinduslik valim ning sellest sündiski kaart. Olen täheldanud, et lihtsad asjad kõnetavad Eesti inimesi. Võiks nendel teemadel oluliselt rohkem kaarte teha, kuid andmestik tuleb mingil moel kätte saada,» täpsustas mees.

«Proovige mõnda kaarti teksti kujule panna. Kui te hakkate seda lahti kirjutama, siis võtab see ilmselt kaua aega. Kaart on ilus pildiline visuaal, mis võimaldab meil hästi kiiresti haarata informatsiooni, ilma et peaks lugema kümneid lehekülgi teksti. Kaart räägib rohkem kui tuhat sõna,» sõnas TÜ Eesti geograafia kaasprofessor Taavi Pae raadio Elmar hommikuprogrammis.

Kuula intervjuud SIIN: