Christopheriga on reisipisik kaasas käinud juba pikemat aega ning reisimise kihk tekib mehel tavaliselt periooditi: „Kodus ja Eestis on mõnus olla, aga need käivadki nagu korraga ja paralleelselt. Mida rohkem sa tööd teed, kinni ja hõivatud oled ja loominguliselt kuskilt pilvedes kogu aeg viibid, seda rohkem tahaks nagu ära ja vaba aega. Ja siis, kui jälle reisilt tuled, siis ma ütlen, nii, andke ette, hakkame tegema, hakkame asjalikuks.“ Rajaveer selgitab, et tal on maailma riikidest pilt ees ning ta on enda jaoks ära lahterdanud riigid, kuhu ta esimest korda minna tahab, kuhu tahaks tagasi ja ka kohad, mis teda üldse ei huvita. „Terve Ida-Euroopa näiteks ja üldse Euroopa tegelikult. Mul ei ole nii palju aega ja raha, et käia Lõuna-Hispaanais lakkamatult. Selle eest ma võtan ennast kokku ja lähen kusagile kaugemale, näiteks ma tahaks Indoneesiasse minna,“ jagab Christopher oma plaane.

Reisihundi jaoks on ka iga riigi kohalik toidukultuur avastamist ja proovimist väärt. „Mind meeletult huvitab toit ja jook, see on reisidel põhiteema alati ja ma maitsen julgelt kõike. Mulle veidrad ja tugevad maitsed meeldivad,“ selgitab Rajaveer. Tema jaoks on hoopis arusaamatu see, kui reisidele võtakse kaasa Eesti toitu. „Minu jaoks on müstika, kui keegi läheb Taisse ja võtab suitsuvorsti või kilu kaasa. Siis see on seal kohvris ja see on soe,“ jagab mees oma mõistmatust. Christopheri arvates on reisil nii palju põnevaid võimalusi, mida toidukultuuris avastada ning sellest peaks võtma viimast. „Ma pole mitte kunagi meie imelist Eesti toitu igatsenud, tulen tagasi ja söön niikuinii terve elu seda. Minu jaoks on väga kummaline teisel pool maakera musta leiba näha,“ naerab Christopher.

Seda, mida Christopher Rajaveer reisimise puhul aga kardab, saad teada siit: