kolmapäev19. juuni 2024

Endine telenägu Martin Mileiko peab lugu vahemerelisest kliimast: sealne ilmaolu on maailma kõige parem ja tervislikum!

20. september 2021
Autor
Raadio Elmar

Raadio Elmar saates «Ikigai» oli külas Martin Mileiko. Rääkisime endise ERR'i ilmateadustajaga teletöö telgitagustest ja katsumustest. Mees tegi juttu ka loomingust, muusikast ning reisimisest. Saadet vedas Henri Laumets.

Martin Mileiko on laiemale avalikkusele tuntud kui endine Eesti Rahvusringhäälingu Aktuaalse Kaamera ilmateadustaja. «Olin sellel töökohal pea kuus aastat. Tegelikult pean tunnistama, et ega ma seal lõpuni päris kodus ei tundnud. Närv otse-eetri ees läks maha päris kiiresti, kuid ma lihtsalt tundsin, et see töö pole päris minu jaoks,» sõnas mees raadio Elmar saates «Ikigai».

«Selleks see teletöö ongi hea, et saad teada, milleks sa võimeline oled, mida sa oskad ja kuhu sa võid jõuda. See pani minu jaoks hästi palju asju paika ja usun, et analoogne kogemus on õpetlik kõigi jaoks. Tihtipeale me võtame teletöö vastu edevusest - olgem ausad, me kõik oleme natuke edevad. Hästi oluline on aga aru saada, et selle valikuga sa ei tee oma elu mitte huvitavaks, vaid hoopis keeruliseks. Minu jaoks oli kaks ühes - oli nii huvitav kui ka keeruline,» tunnistas ta.

Mileiko lisas, et otse-eetriga seotud töö juures on oluline roll kanda heal närvikaval. «Sa pead teadma, kas pinge olukorras peavad su närvid vastu! See on tõeliselt oluline komponent. Teletöö tegemiseks peab olema ka jubedalt tahtmist ning edevust. Teles on osad inimesed sellised, kes kohe tulevad ja säravad - minu puhul sellist asja ei olnud. Mul juhtus pidevalt mingeid asju - küll jooksis enda kupli all kõik kokku, küll sai nalja puutetundliku ekraaniga...ma ei saanudki selle tehnikaga päris sõbraks, tulin sealt enne tulema. Samas olen oma endistele kolleegidele öelnud, et kui on vaja meeskonda aidata, lähen tagasi ja teen seda hea meelega - siiani pole keegi ettepanekut teinud,» rääkis ta.

Mees tegeleb täna aktiivselt muusikaga ja laseb enda talendil särada ansambli juures, mis kannab nime Hilised Ärkajad. «Sellel on napakas nimi täiesti loogilisel põhjusel. Keskkooli ajal tahtsime koolivenna Kaupo Elistega bändi tegema, kuid meil ei tulnud sellest midagi välja. Kaupo ei osanud siis veel pilli mängida ja elu viis meid erinevatesse ilmakaartesse. Kakskümmend viis aastat hiljem hakkasime koosviibimistel pilli tinistama, asi hakkas edasi arenema ja sõbrad ühinesid meiega. Pool bändi on pärit Võrust, kaks lugupeetud härrasmeest ka Põlvast,» sõnas ta.

«Teeme bändi vaikselt, polegi vaja igas kõrtsus esineda. Loome lugusid ja saadame neid raadiojaamadele. Muusikastiili me defineerida ei oska, kantri see pole, bluegrass ka mitte. Folk ega rock samuti mitte. Hõljume loominguga maa ja taeva vahel. Enamus lugusid on Kaupo kirjutatud, oleme metsamehe stiiliga, Kagu-Eesti gruuv. Ise olen loonud mõnele laulule sõnad ja olen kokku puutunud ka aranžeeringuga,» märkis Mileiko.

Mees avaldas ka, et on kirglik vahemerelise kliima nautija. Kuigi möödunud talve veetis ta pandeemia tõttu Tartumaal, siis varasemad aastad on ta viibinud Kanaari saarestikus, täpsemalt La Gomeral. «Kui nüüd rääkida La Gomera saarest lähemalt, siis minu hinnangul on seal maailma kõige parem ja tervislikum kliima! Saan peagi 50. aastaseks ja minusugusel hakkavad juba kondid ja liigesed valutama - seal on jube hea end soojendada. Kanaaride keskmine õhutemperatuur kõigub aastaringselt vaid 5 kraadi,» lisas ta.

Mileiko tõi välja, et Kanaaridel on täna arvestatav eestlaste kogukond. «Ühel reisil olles läksin hommikul poodi, et pudru jaoks kaerahelbeid osta, riiulite vahel kuulsin eestlaseid sosistamas - ka nemad otsisid kaerahelbeid. Üks nendest eestlastest oli kunstnik Ave Nahkur, kellega saime hiljem suurteks sõpradeks. Meil on Avega sarnane arusaam ilmaasjadest. Ta oli ka esimene inimene, kes mulle La Gomera saarest rääkis. Avele meeldis see saar sel määral, et ostis sinna isegi maja - veidi aega hiljem ostsin ka mina sinna kinnisvara,» muigas mees ja lisas, et on sinna Eesti talve eest peitu läinud juba aastaid.

«See on meeletult ilus saar. Diameetrilt nagu kaks Muhumaad, kuid 1,5 kilomeetrit kõrge. Seal on uhtorud, mille peal on Unesco maailmapärandi kaitse alla kuuluv loorberileheline vihmamets. See on romantiline koht, kuhu massiturism täna õnneks ei jõua. Tuntav on väikese saare vibe, on meeletult rahulik paik, võrdleksin seda isegi Hiiumaaga. Esimese sõna, mis ma seal ära õppisin, oli «tranquilo» - see tähendab tõlkes vaikne,» rääkis Mileiko.

Martin rääkis põnevaid fakte oma elust ja tänastest tegemistest.

Kuula inspireerivat intervjuud SIIN:

Show image
Ikigai
20. september 2021
Author
Raadio Elmar